Ma olen olnud alati seda usku, et beebisid ei ole võimalik mitte ühegi valemiga üle hellitada. Uue pereliikme jaoks on ema lõhn ja puudutused kõige tähtsamad. Ta vajab iga detsibelli sinu rahustavast häälest, igat silitust tema maailma pehmemail kõhul ja iga su viisijuppi, mis on mõeldud ainult temale.
Esimesed tunnid ema ja beebi vahel on äärmiselt olulised. Enamjaolt antakse tänapäeval vastsündinu kohe ema rinnale, et tekiks nahk-naha kontakt ja võimalus oma beebile kiirelt rinda pakkuda. Rinna pakkumine beebile esimestel minutitel on tegelikult eriti tähtis. Beebi on justkui uues maailmas, aga temaga on siia ilma kaasa tulnud väga palju ja loomulikke instinkte ning reflekse ja üks neist on instinkt imeda. Tegelikult teab beebi oma ema rinna ja rinnapiima lõhna tundes täpselt, mida ta tegema peab. Vahel tuleb tiss lapsele suhu pannes imemine automaatselt, vahel on vaja beebit suunata.
Kui haiglast on koju tuldud hakkab pikem kohanemisaeg alles pihta. Ema üritab leida, koostöös isa või teiste pereliikmetega just seda õiget rütmi ja ka imetamisasendit. Sellist asendit, mis oleks mõnus nii beebile kui ka emale endale. Paraku on nii, et kui tunneb ebamugavalt ennast ema, siis beebi tajub selle kohe ära.
Sellepärast ei tohigi ära unustada kalleid emmesid.
Mäletan, kuidas enda imetamisajast sai proovitud vist igasuguseid asendeid ja igasuguseid abivahendeid. Küll kasutasin ma tavalisi patju – istusin tugitoolis, sest muidu vajusid tavalised padjad igale poole laiali. Siis lasin emal endale teha imetamispadja, mis oli rõnga kujuline, aga sellega oli ka nii, et vajasin alati juurde 1-2 toestavat patja, nii enda, kui ka imetamispadja enda jaoks. See suur padi vajus tihti kuidagi ebamugavasse asendisse ja kohe tekkis kuskil kehas pinge. Sealt edasi taipasin ikkagi, et minu jaoks on kõige mugavam asend imetamiseks voodis või diivanil pikali olles. Külili, parimal juhul padi minu ja lapse selja taga, aga polnud ka hullu, kui patju käepärast polnud.
Esimesed tunnid ema ja beebi vahel on äärmiselt olulised. Enamjaolt antakse tänapäeval vastsündinu kohe ema rinnale, et tekiks nahk-naha kontakt ja võimalus oma beebile kiirelt rinda pakkuda. Rinna pakkumine beebile esimestel minutitel on tegelikult eriti tähtis. Beebi on justkui uues maailmas, aga temaga on siia ilma kaasa tulnud väga palju ja loomulikke instinkte ning reflekse ja üks neist on instinkt imeda. Tegelikult teab beebi oma ema rinna ja rinnapiima lõhna tundes täpselt, mida ta tegema peab. Vahel tuleb tiss lapsele suhu pannes imemine automaatselt, vahel on vaja beebit suunata.
Kui haiglast on koju tuldud hakkab pikem kohanemisaeg alles pihta. Ema üritab leida, koostöös isa või teiste pereliikmetega just seda õiget rütmi ja ka imetamisasendit. Sellist asendit, mis oleks mõnus nii beebile kui ka emale endale. Paraku on nii, et kui tunneb ebamugavalt ennast ema, siis beebi tajub selle kohe ära.
Sellepärast ei tohigi ära unustada kalleid emmesid.
Mäletan, kuidas enda imetamisajast sai proovitud vist igasuguseid asendeid ja igasuguseid abivahendeid. Küll kasutasin ma tavalisi patju – istusin tugitoolis, sest muidu vajusid tavalised padjad igale poole laiali. Siis lasin emal endale teha imetamispadja, mis oli rõnga kujuline, aga sellega oli ka nii, et vajasin alati juurde 1-2 toestavat patja, nii enda, kui ka imetamispadja enda jaoks. See suur padi vajus tihti kuidagi ebamugavasse asendisse ja kohe tekkis kuskil kehas pinge. Sealt edasi taipasin ikkagi, et minu jaoks on kõige mugavam asend imetamiseks voodis või diivanil pikali olles. Külili, parimal juhul padi minu ja lapse selja taga, aga polnud ka hullu, kui patju käepärast polnud.
Kuidas ma jõudsin minuSNUFFY imetamispadjani!
Tavalise pikali toitmise kõrvale tekkis mul aga siiski vajadus last istudes imetada. Mul tekkis vajadus millegi järgi, mis oleks kerge,mugav, võtaks vähe ruumi ja oleks lihtsasti kaasaskantav.
Sealt kasvaski välja minuSNUFFY imetamispadja prototüüp, mis tundus nagu elupäästja. Ma sain viibida kogu perega elutoas - ja ma ei matnud enda alla kogu pere diivanit ning sain vaadata telekat, ise samal ajal imetada. Ja mis minu jaoks oli tegelikult kõige tähtsam, ma sain kogu sotsiaalse seltskonna keskel oma last imetamise ajal süles hoida. Ma ei tea, kas ma tundun kanaema või üleliia nunnutaja, aga ma tundsin, et samal ajal, kui ma last imetamise ajal oma süles hoian - mitte lastes tal lihtsalt voodil pikutada või suure imetamispadja peal lebada, et seda rohkem saab laps imetamise ajal minu lähedust. Ma hoian teda samal ajal kindlalt oma käte vahel ja iga tutika beebi emal ei saa oma lapse vaatamisest ja hoidmisest ju kuidagi küll. :)
Sellest ajast saati tundsin, et imetamine autosõitude vahel, külas ja õus jalutades muutus kordades lihtsamaks. Sealt edasi aga tekkis soov sama tunnet jagada ka teiste emadega.
Ja sealt see tuligi...
Tere tulemast minuSNUFFY imetamispadi!
Pean ka mainima, et ma oleks piltidel hea meelega ise poseerinud, aga selleks hetkeks on mu laps juba varsti saamas kolmeaastaseks ning tol hetkel, kui sündis minuSNUFFY imetamispadi, polnud mul veel halli aimugi, et sellest sünnib midagi sellist!
Mõnusat kooskasvamist Teile!
Liis
Tavalise pikali toitmise kõrvale tekkis mul aga siiski vajadus last istudes imetada. Mul tekkis vajadus millegi järgi, mis oleks kerge,mugav, võtaks vähe ruumi ja oleks lihtsasti kaasaskantav.
Sealt kasvaski välja minuSNUFFY imetamispadja prototüüp, mis tundus nagu elupäästja. Ma sain viibida kogu perega elutoas - ja ma ei matnud enda alla kogu pere diivanit ning sain vaadata telekat, ise samal ajal imetada. Ja mis minu jaoks oli tegelikult kõige tähtsam, ma sain kogu sotsiaalse seltskonna keskel oma last imetamise ajal süles hoida. Ma ei tea, kas ma tundun kanaema või üleliia nunnutaja, aga ma tundsin, et samal ajal, kui ma last imetamise ajal oma süles hoian - mitte lastes tal lihtsalt voodil pikutada või suure imetamispadja peal lebada, et seda rohkem saab laps imetamise ajal minu lähedust. Ma hoian teda samal ajal kindlalt oma käte vahel ja iga tutika beebi emal ei saa oma lapse vaatamisest ja hoidmisest ju kuidagi küll. :)
Sellest ajast saati tundsin, et imetamine autosõitude vahel, külas ja õus jalutades muutus kordades lihtsamaks. Sealt edasi aga tekkis soov sama tunnet jagada ka teiste emadega.
Ja sealt see tuligi...
Tere tulemast minuSNUFFY imetamispadi!
Pean ka mainima, et ma oleks piltidel hea meelega ise poseerinud, aga selleks hetkeks on mu laps juba varsti saamas kolmeaastaseks ning tol hetkel, kui sündis minuSNUFFY imetamispadi, polnud mul veel halli aimugi, et sellest sünnib midagi sellist!
Mõnusat kooskasvamist Teile!
Liis